Raamatutest 4

8. Erich Remarque "Unistuste tuba"

Remarque on kindlasti üks minu lemmikkirjanikest. "Unistuste tuba" on üks kahest romaanist, mis on avaldatud tema õige nime all ja on hea näide Remarque´i varasest loomingust. Kui ei teaks, et see Remarque´i kirjutatud on, siis ei oskaks seda vist mitte kui millestki aimata. Võrreldes näiteks "Lääne rindel muutuseta", "Triumfikaare" või mõne muu tuntud romaaniga, on unistuste tuba hoopis teistsugune. See on ilus ja täis rahu ja leebe. Tegelased on ääretult armsad ja südamlikud, kohati lausa veatud, stiil on väga romantiline ja kohati sentimentaalne, aeg-ajalt imal. Ei kõla ju väga Remarque´i moodi? :D Ei saa öelda, et raamat halb oleks olnud, kõlbas lugeda küll. Aga hilisema Remarque´iga ei anna võrreldagi ja hilisem on oluliselt küpsem, huvitavam ja isiklikum. Kui ma ei oleks seda raamatut Rootsi minnes kaasa haaranud, sest see oli hea pisike, ja kui me ei oleks kolm tundi lennujaamas istunud, siis on väga võimalik, et ma ei oleks seda kunagi läbi lugeda viitsinud. Aga tore, et lugesin, eelkõige just selle võrdlusmomendi pärast.

"Lapsed...ma pean nüüd teist lahkuma...Mul läheb raskeks. Leidke tuge iseendas! Kuulake, mis ma ütlen...Ärge otsige õnne laiast maailmast...Õnn on teis endis...Olge ustavad iseendale...Ja kulgege leitud mina juurest õndsat teed sina juurde...ja siis kõiksusse...Sinav vendlus...Kõik on teie õed ja vennad...Puud...kõrbed...meri...pilv õhtuehas...tuul metsas...miski pole lahkumine ega vastuolu...Kõik on ühtsus ja harmoonia...Igavene ilu...Häälestage oma hinged suure harfi, looduse järgi...Kui nad kord vastuoluliselt kõlavad...Kõik voolab...ei tardu...Kõike mõista tähendab kõik andestada...Inimmõttele on maa peal palju kibedust ja mõistatusi...Ja viimne...on tihti roosis...naeratuses...unenäos."