3. Koen Vanmechelen & Gregie de Maeyer "Puur"Ma pean tunnistama, et "Puur" ei peaks tegelikult siin nimekirjas olema, kuna see on väga õhuke lasteraamat. Aga sisu on rohkem kui nii mõnelgi paksul täiskasvanute raamatu. Kunagi oli mul koolis kursus nimega laps ja kriis. Ja ühes loengus küsis õppejõud, kas me teame lastele mõeldud raamatuid, mis räägiksid leinast. Kellelegi ei tulnud meelde muud kui "Vennad Lõvisüdamed" ja midagi vanaemast ja luukerest (täpselt ei mäleta). Olgugi, et ma armastan Lõvisüdameid väga, ei arva ma, et see on lastele surma teema tundma õppimiseks just kõige parem teos. See muidugi ei tee muuda seda kuidagi kehvemaks raamatuks. "Puur" aga on minu arust väga sobilik erinevate kriisidega toime tulekuks. "Puuri" peategelane Jan puutub esimest korda surmaga kokku, kui tema väga armastatud lind sureb. Lisaks valetab vanaema (Lillibeth) linnu saatuse kohta. Janil tuleb kokku puutuda väga erinevate tunnetega. Aga kõik ei ole sugugi nii sünge ja tõsine. Tegelikult on väga armas lugu, õpetlik, aga mitte moraalitsev ja kindlasti mitte "titekas". Raamatus on palju erinevaid pilte, mis on küll huvitavad, aga mitte kuigi lastepärased, pigem moodsa kunsti sekka kuuluvad.
"Ma loodan, et ta endale ainult haiget ei tee", ütles Lillibeth murelikult. "See teeb alati haiget", sõnas Maaike. "Misasi?" küsis Lillibeth. "Pea, mis lõhki lendab", ohkas Maaike.
Jani pea sees oli miski. Ja see miski püüdis üha põgeneda. Lase see lahti, ütles Maaike, muidu jääd sa haigeks.
4. Umberto Eco "Roosi nimi"
"Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville'i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. Teravapilguline ja läbinägelik William tegutseb koos oma abilise, noviitsi Melki Adsoga maailmas, mis on täis müstilisi märke. William oskab neid märke lugeda ning lahendab mõistatusi jahmatava osavusega.
«Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta. See teebki raamatu hästi mõistetavaks väga erinevatele lugejatele.
Idee kirjutada «Roosi nimi» sündis ühe toimetaja poolt Umberto Ecole tehtud ettepanekust kirjutada ajalehe jaoks rida põnevusnovelle. Eco arvas, et sel puhul kirjutaks ta parem ühe paksu ja keskaega paigutatud tegevusega krimiromaani. Tema peagi (1980) Itaalias ilmunud esikromaan «Roosi nimi» põhjustas kogu maailma haaranud kirjandussündmuse."
Ma mõtlesin väga tükk aega, kuidas oleks õige "Roosi nime" kirjeldada...kindlasti oli see väga huvitav lugemine. William on äärmiselt põnev tegelaskuju, ühest küljest ülimalt positiivne tegelane, teisest küljest, hoolimata oma ääretust tarkusest ja detektiivioskustest, ei tea ka tema kõike ja mõrvamüsteeriumi lahendamiseks kulub oluliselt rohkem aega, kui talle anti. Huvitavuse poolest ei jää ka teised tegelased väga palju Williamile alla. Kloostris on palju erinevaid munkasid, erinevate lugudega. Mis mind kogu raamatu juures ehk kõige rohkem hämmastama pani, oli see, kui vähe maailm tegelikult muutunud on. Või siis õigemini inimene. Õnneks ei ela me enam keskajal ja nii mõnigi asi on palju edasi arenenud. Samas aga võib välja tuua ka palju paralleele "Roosi nimes" kajastatud munkade ja tänapäeva inimeste vahel. Mul on väga hea meel, et tänapäeval ei vaielda enam selle üle, kas Jeesus naeris või mitte, nii nagu raamatus seda tehti. Siiski on ju kirikus väga tihti olnud sellelaadseid vaidlusi (võtke kas või teema, kuidas peaks risti ette lööma, kas kahe või kolma sõrmega), äkki on meil tänapäeval ka kusagil mõni Jeesuse naermisega sarnane vaidlusteema, mis meid päris pointist eemale juhib? Religioon muutub, arvamused muutuvad, inimesed võiksid areneda, kuid aeg-ajalt tundub, et käivad pigem ringiratast...aga Jumal on ikka sama. On ju?
Keskaja mungad võitlesid teadmiste eest, "Roosi nime" mungad lausa surmani välja. Raamatud ja nendes peituvad teadmised, oli kogu nende elu, see, millega nad päevast-päeva tegelesid. Võiks ju arvata, et see on midagi positiivset, aga koos sellega kaotasid nad ka suure osa inimlikkusest. Mis on see, mille pärast meie oleme valmis hulluks minema (võib olla nii kaudses kui otseses tähenduses)? Teadmised tõenäoliselt enam mitte, aga see ei tähenda, et meil mammonaid ei oleks.
Aga ma ei tahtnud üldse teoloogiast või ajaloost rääkida (ausalt, ma olen mõlemas väga kehv). "Roosi nimi" on üks neist vähestest raamatutest, mida julgen praktiliselt kõigile soovitada, sest suure tõenäosusega leiate ikka midagi sellest, mida otsite, olgu selleks siis põnevus, ajalugu või huvitavad tegelased.
"Ma loodan, et ta endale ainult haiget ei tee", ütles Lillibeth murelikult. "See teeb alati haiget", sõnas Maaike. "Misasi?" küsis Lillibeth. "Pea, mis lõhki lendab", ohkas Maaike.
Jani pea sees oli miski. Ja see miski püüdis üha põgeneda. Lase see lahti, ütles Maaike, muidu jääd sa haigeks.
4. Umberto Eco "Roosi nimi"
"Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville'i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. Teravapilguline ja läbinägelik William tegutseb koos oma abilise, noviitsi Melki Adsoga maailmas, mis on täis müstilisi märke. William oskab neid märke lugeda ning lahendab mõistatusi jahmatava osavusega.
«Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta. See teebki raamatu hästi mõistetavaks väga erinevatele lugejatele.
Idee kirjutada «Roosi nimi» sündis ühe toimetaja poolt Umberto Ecole tehtud ettepanekust kirjutada ajalehe jaoks rida põnevusnovelle. Eco arvas, et sel puhul kirjutaks ta parem ühe paksu ja keskaega paigutatud tegevusega krimiromaani. Tema peagi (1980) Itaalias ilmunud esikromaan «Roosi nimi» põhjustas kogu maailma haaranud kirjandussündmuse."
Ma mõtlesin väga tükk aega, kuidas oleks õige "Roosi nime" kirjeldada...kindlasti oli see väga huvitav lugemine. William on äärmiselt põnev tegelaskuju, ühest küljest ülimalt positiivne tegelane, teisest küljest, hoolimata oma ääretust tarkusest ja detektiivioskustest, ei tea ka tema kõike ja mõrvamüsteeriumi lahendamiseks kulub oluliselt rohkem aega, kui talle anti. Huvitavuse poolest ei jää ka teised tegelased väga palju Williamile alla. Kloostris on palju erinevaid munkasid, erinevate lugudega. Mis mind kogu raamatu juures ehk kõige rohkem hämmastama pani, oli see, kui vähe maailm tegelikult muutunud on. Või siis õigemini inimene. Õnneks ei ela me enam keskajal ja nii mõnigi asi on palju edasi arenenud. Samas aga võib välja tuua ka palju paralleele "Roosi nimes" kajastatud munkade ja tänapäeva inimeste vahel. Mul on väga hea meel, et tänapäeval ei vaielda enam selle üle, kas Jeesus naeris või mitte, nii nagu raamatus seda tehti. Siiski on ju kirikus väga tihti olnud sellelaadseid vaidlusi (võtke kas või teema, kuidas peaks risti ette lööma, kas kahe või kolma sõrmega), äkki on meil tänapäeval ka kusagil mõni Jeesuse naermisega sarnane vaidlusteema, mis meid päris pointist eemale juhib? Religioon muutub, arvamused muutuvad, inimesed võiksid areneda, kuid aeg-ajalt tundub, et käivad pigem ringiratast...aga Jumal on ikka sama. On ju?
Keskaja mungad võitlesid teadmiste eest, "Roosi nime" mungad lausa surmani välja. Raamatud ja nendes peituvad teadmised, oli kogu nende elu, see, millega nad päevast-päeva tegelesid. Võiks ju arvata, et see on midagi positiivset, aga koos sellega kaotasid nad ka suure osa inimlikkusest. Mis on see, mille pärast meie oleme valmis hulluks minema (võib olla nii kaudses kui otseses tähenduses)? Teadmised tõenäoliselt enam mitte, aga see ei tähenda, et meil mammonaid ei oleks.
Aga ma ei tahtnud üldse teoloogiast või ajaloost rääkida (ausalt, ma olen mõlemas väga kehv). "Roosi nimi" on üks neist vähestest raamatutest, mida julgen praktiliselt kõigile soovitada, sest suure tõenäosusega leiate ikka midagi sellest, mida otsite, olgu selleks siis põnevus, ajalugu või huvitavad tegelased.
Täpselt enne viimast lõiku mõtlesin, et küsin, kas soovitaksid seda raamatut. Aga siis sa juba vastasidki. Tundub huvitav.. :)
ReplyDeletemhmh :) Nii palju, kui ma teie raamaturiiulit vaadanud olen, peaks see teil olemas olema ka :p
ReplyDelete