Thursday, June 2, 2011

Raamatutest 5


Natuke erialasest kirjandusest:

9. Albert Y. Hsu "Suitsiidist haiget saanud"
Kõigepealt pean ma mainima, et usun või kinnitan endale, et ühe psühholoogi jaoks on erialane kirjandus palju rohkemat kui lihtsalt teaduslikud teosed, ka ilukirjandus võib vägagi kasulik olla. Siiski on vahel hea lugeda ka erialast erialast kirjandust. Seejuures aga ei suuda ma väga kuiva teadusteksti lugeda, vähemalt kooli ajal mitte, kui seda niigi aeg-ajalt teha tuleb.

Albert Y. Hsu "Suitsiidist haiget saanud" on väga kasulik raamat väga olulisel teemal.
Raamatukoi tutvustus:
Albert Y. Hsu kirjutas selle raamatu pärast seda, kui tema isa end tappis. Leinas lohutust otsides mõistis ta, et ehkki surmast ja leinast on palju kirjutatud, on suitsiidilein tihti tabuteema.
Igal aastal võtab endalt elu umbes miljon inimest. Need on registreeritud enestapud, tegelik arv võib olla suurem -- paljud suitsiidid on arvel õnnestusena. Üks suitsiid jätab leinama vähemalt kuus inimest, mõnikord kümme või enamgi.
Suitsiidilein kätkeb endas nii leina kalli inimese kaotuse järel, kui ta traumat sellepärast, et lahkunu endalt ise elu võttis. Leinas ei seisa midagi paigal. Midagi kerkib pidevalt esile, kuid alati korduvalt. Ikka ja jälle. Kõik kordub. Tunded moodustavad kinnise ringi. Või ehk siiski spiraali?

Lein iseenesest on väga valusal oluline teema, millest, ma usun, päris piisavalt ei räägita. Suitsiidilein on aga midagi, mis eriti mõistetamatuks jääda võib. Ja tabuteema on see ehk just seetõttu, et see nii valus ja hirmuäratav teema on. Ühtlasi on suitsiidi kohta väga palju stereotüüpe ja uskumusi (näiteks kas või see, et enesetapu teevad ainult nõrgad või egoistlikud inimesed). Ja kahjuks võetakse sageli süüdistav hoiak. Autori isa põdes pärast insulti raskekujulist depressiooni, mis lõpuks suitsiidiga lõppes. Nagu Albert Y. Hsu kirjeldas, oli see ränk võitlus, kõigepealt insuldiga, millest autori isa küll eluga välja tuli, siis aga depressiooniga, mis lõpuks surmaga lõppes.

Mulle väga meeldis see, et raamat oli kirjutatud lähtuvalt oma isiklikust kogemusest. Erinevalt koolikiusamise raamatust, millest siin varem kirjutasin, ei olnud see sugugi lihtsalt halamine, vaid loogiliselt ülesehitatud ja igatepidi läbitöötatud teos. Väga oluline siinjuures on ka see, et Albert Y. Hsu on kristlane ning palju keskendub ta oma usulistele arusaamadele seoses enesetapu temaatikale. Julgen väita, et raamat on väga silmaringi, aga veel rohkem südant laiendav. Kohati on päris valus lugeda, empaatiavõime saab korraliku trenni. Aga just seetõttu soovitangi seda väga lugeda.

Miinuseks tooksin välja veidi kehva tõlke ja toimetamise, aga see ei ole ju autori süü.

Lugejate tungiv soov oli, et paneksin raamatutele ka hinded. See ei ole sugugi kerge ülesanne, aga proovin. Edaspidi hakkan raamatuid hindama viiepallisel Likerti skaalal, kus 1 tähisab "ei meeldinud sugugi" ja 5 "väga hea"
Täpsemalt ja vähem psühhofriigina öeldult:

10. Atle Dyregrov "Lapse lein"
"Lapse lein jääb kergesti täiskasvanu leina varju. Täiskasvanud ei mõista sageli lapse valu kibedust ega tea, missuguste raskustega leinav laps peab võitlema.

See raamat annab praktilist nõu, kuidas hoolitseda kõige paremini lapse eest kes on sattunud kriisi lähisugulase, sõbra või klassikaaslase surma tõttu, ja toetada last ning aidata tal sellest üle saada.
Raamat sobib näiteks õpetajatele või lastepäevakodu töötajatele ja teistele täiskasvanutele kes oma töös puutuvad kokku leinavate lastega. See on suurepärane abivahend ka lapsevanematele ning sugulastele.
Psühholoog Atle Dyregov on Bergeni Kriisipsühholoogiakeskuse juhataja. Ta on töötanud pikka aega laste ja perekondadega, kes elavad läbi õnnetustest, eelkõige just surmajuhtumitest põhjustatud kriisi."

Huvitav lugemine oli. Võib-olla ei saanud ma just väga palju uut infot, kuna seda teemat olen ka koolis natuke õppinud, aga huvitav ja kasulik oli siiski. Ja jällegi väga oluline teema.

Mulle meeldis, et kasutatud oli palju laste joonistusi leina teemal. Natuke kadedaks teeb, kui hästi on Soomes kriisipsühholoogia teema arenenud, seejuures ka lapse kriisiga tegelemine. Tegelikult nii nagu ka kõik teised sotsiaalsed teemad...Kahju ka natuke egoistlikul põhjusel, kuna kriisipsühholoogia on valdkond, millega Eestis just väga palju ei tegeleta. Aga raamat oli päris huvitav ja hea lugemine.