Raamatutest 4

8. Erich Remarque "Unistuste tuba"

Remarque on kindlasti üks minu lemmikkirjanikest. "Unistuste tuba" on üks kahest romaanist, mis on avaldatud tema õige nime all ja on hea näide Remarque´i varasest loomingust. Kui ei teaks, et see Remarque´i kirjutatud on, siis ei oskaks seda vist mitte kui millestki aimata. Võrreldes näiteks "Lääne rindel muutuseta", "Triumfikaare" või mõne muu tuntud romaaniga, on unistuste tuba hoopis teistsugune. See on ilus ja täis rahu ja leebe. Tegelased on ääretult armsad ja südamlikud, kohati lausa veatud, stiil on väga romantiline ja kohati sentimentaalne, aeg-ajalt imal. Ei kõla ju väga Remarque´i moodi? :D Ei saa öelda, et raamat halb oleks olnud, kõlbas lugeda küll. Aga hilisema Remarque´iga ei anna võrreldagi ja hilisem on oluliselt küpsem, huvitavam ja isiklikum. Kui ma ei oleks seda raamatut Rootsi minnes kaasa haaranud, sest see oli hea pisike, ja kui me ei oleks kolm tundi lennujaamas istunud, siis on väga võimalik, et ma ei oleks seda kunagi läbi lugeda viitsinud. Aga tore, et lugesin, eelkõige just selle võrdlusmomendi pärast.

"Lapsed...ma pean nüüd teist lahkuma...Mul läheb raskeks. Leidke tuge iseendas! Kuulake, mis ma ütlen...Ärge otsige õnne laiast maailmast...Õnn on teis endis...Olge ustavad iseendale...Ja kulgege leitud mina juurest õndsat teed sina juurde...ja siis kõiksusse...Sinav vendlus...Kõik on teie õed ja vennad...Puud...kõrbed...meri...pilv õhtuehas...tuul metsas...miski pole lahkumine ega vastuolu...Kõik on ühtsus ja harmoonia...Igavene ilu...Häälestage oma hinged suure harfi, looduse järgi...Kui nad kord vastuoluliselt kõlavad...Kõik voolab...ei tardu...Kõike mõista tähendab kõik andestada...Inimmõttele on maa peal palju kibedust ja mõistatusi...Ja viimne...on tihti roosis...naeratuses...unenäos."

Raamatutest 3

5. Liis Kängsepp "Brasiilia- kired ja kontrastid"

Brasiilia raamat jäi näppu siis, kui Gerdaga Rahva Raamatus Rootsi reisi jaoks ideid otsisime. Loomulikult ei suutnud ma selleta enam koju minna. Mulle meeldib, et tegu ei ole lihtsalt faktidega, vaid isiklike kogemuste ja avastustega. Teisest küljest ei ole see ainult isiklik kogemus, vaid ka soovitused ja väga kasulik info, mida Brasiilias teha ja kuidas seal ellu jääda. Mulle ei meeldinud, et Kängsepp ei suutnud vahet teha, kas capoeira on võitlus- või võistlustants. Sellel on ometigi väga suur vahe ju. VõiTlustants on. Ma loodan, et ta mujal ei eksinud...muid vigu ma ei tunneks ära lihtsalt ju...Igatahes tegi see raamat Brasiiliast veel suurema unistuse. Olgugi et kirjeldatud oli ka seda mitte-turisti poolt, kus vohab vaesus ja kuritegevus. Või äkki just selle pärast.

6. Tina Holmberg-Kalenius "Elu pärast koolikiusamist"
Võiks arvata, et huvitav ja asjalik raamat, aga tegelikult kahjuks ei ole. Raamat räägib autore tütrele osaks saanud koolikiusamist ja selle tagajärgedest. Lisatud on netifoorumitst pärit kirjad, kus inimesed jagavad omi kogemusi antud teemadel ja seda, kuidas koolivägivald ka aastate ja aastakümnete pärast nende elusid mõjutab. Võib-olla mul on juba mingisugune erialane kretinism tekkinud, et tahaks kogu aeg mingeid uuringuid või teaduslikke andmeid saada, minu jaoks oli raamat liiga subjektiivne. Muidugi on kahju, kui sellised asjad juhtuvad, loomulikult on. Aga midagi uut sealt raamatust küll välja ei tulnud. Ja kui ma tahaks teada, mida internetifoorumites kirjutatakse, siis ma võiks internetis foorumitesse minna, raamatut küll selleks lugema ei peaks. Õnneks oli õhuke raamat, nii et väga ei pea lugemist kahetsema.

7.Vladimir Nabokov "Lolita"
Raamatukoi tutvustus:
«Lolita» jutustab kõikehõlmavast ja vastupandamatust kirest, mida peategelane, keskealine kirjandusprofessor Humbert tunneb 12-aastase tütarlapse Lolita vastu. Pärast esmakohtumist saab tüdrukust mehe ihalusobjekt ja peagi kasutütar. Pärast tüdruku ema hukkumist asuvad mees ja tema väike nümf autoga teekonnale, mis ei saa lõppeda teisti kui dramaatiliselt. Teos, mis paheliseks peetud sisu tõttu keelustati mitmes riigis, kaasa arvatud kirjaniku sünnimaal Venemaal, on tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamat on valitud ka 20. sajandi saja parima ingliskeelse raamatu hulka.

Venemaalt emigreerunud kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899–1977) vaieldamatult kurikuulsaim romaan «Lolita» ilmus pärast korduvat kirjastuste poolt tagasilükkamist 1955. aastal.

Vladimir Nabokovit peetakse hiilgava kujutlusvõimega kirjanikuks, kelle loomingu märksõnadeks on erudeeritus, intrigeerivad seigad ja erakordne leidlikkus.

Teose järgi on kahel korral valminud ka samanimeline film, režissöörideks Stanley Kubrick (1962) ja Adrian Lyne (1997).


Kohe kindlasti oli põnev raamat. Samas ka natuke õõvastav lugeda pedofiili maailmast. Autor oli nii osav, et oskas peategelast ka inimlikuna kujutada. Fakt on see, et hea raamat loob emotsioone, "Lolita" suudab väga erinevaid tundeid tekitada, ka negatiivseid, aga mitte ainult. Mulle meeldib aeg-ajalt mõelda, kui palju kajastab romaan autori isiklikku elu ja seekord mõtlesin päris tihti, millised olid Nabokovi enda suhted väikeste tüdrukutega. Tõenäoliselt midagi oli, aga vähemalt netis tema elu kohta väga palju ei leia. Ilmselt polegi see nii oluline. Veider raamat, aga siiski oli seda päris keeruline käest panna.

Raamatutest 2

3. Koen Vanmechelen & Gregie de Maeyer "Puur"

Ma pean tunnistama, et "Puur" ei peaks tegelikult siin nimekirjas olema, kuna see on väga õhuke lasteraamat. Aga sisu on rohkem kui nii mõnelgi paksul täiskasvanute raamatu. Kunagi oli mul koolis kursus nimega laps ja kriis. Ja ühes loengus küsis õppejõud, kas me teame lastele mõeldud raamatuid, mis räägiksid leinast. Kellelegi ei tulnud meelde muud kui "Vennad Lõvisüdamed" ja midagi vanaemast ja luukerest (täpselt ei mäleta). Olgugi, et ma armastan Lõvisüdameid väga, ei arva ma, et see on lastele surma teema tundma õppimiseks just kõige parem teos. See muidugi ei tee muuda seda kuidagi kehvemaks raamatuks. "Puur" aga on minu arust väga sobilik erinevate kriisidega toime tulekuks. "Puuri" peategelane Jan puutub esimest korda surmaga kokku, kui tema väga armastatud lind sureb. Lisaks valetab vanaema (Lillibeth) linnu saatuse kohta. Janil tuleb kokku puutuda väga erinevate tunnetega. Aga kõik ei ole sugugi nii sünge ja tõsine. Tegelikult on väga armas lugu, õpetlik, aga mitte moraalitsev ja kindlasti mitte "titekas". Raamatus on palju erinevaid pilte, mis on küll huvitavad, aga mitte kuigi lastepärased, pigem moodsa kunsti sekka kuuluvad.

"Ma loodan, et ta endale ainult haiget ei tee", ütles Lillibeth murelikult. "See teeb alati haiget", sõnas Maaike. "Misasi?" küsis Lillibeth. "Pea, mis lõhki lendab", ohkas Maaike.

Jani pea sees oli miski. Ja see miski püüdis üha põgeneda. Lase see lahti, ütles Maaike, muidu jääd sa haigeks.

4. Umberto Eco "Roosi nimi"

"Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville'i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. Teravapilguline ja läbinägelik William tegutseb koos oma abilise, noviitsi Melki Adsoga maailmas, mis on täis müstilisi märke. William oskab neid märke lugeda ning lahendab mõistatusi jahmatava osavusega.
«Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta. See teebki raamatu hästi mõistetavaks väga erinevatele lugejatele.
Idee kirjutada «Roosi nimi» sündis ühe toimetaja poolt Umberto Ecole tehtud ettepanekust kirjutada ajalehe jaoks rida põnevusnovelle. Eco arvas, et sel puhul kirjutaks ta parem ühe paksu ja keskaega paigutatud tegevusega krimiromaani. Tema peagi (1980) Itaalias ilmunud esikromaan «Roosi nimi» põhjustas kogu maailma haaranud kirjandussündmuse."

Ma mõtlesin väga tükk aega, kuidas oleks õige "Roosi nime" kirjeldada...kindlasti oli see väga huvitav lugemine. William on äärmiselt põnev tegelaskuju, ühest küljest ülimalt positiivne tegelane, teisest küljest, hoolimata oma ääretust tarkusest ja detektiivioskustest, ei tea ka tema kõike ja mõrvamüsteeriumi lahendamiseks kulub oluliselt rohkem aega, kui talle anti. Huvitavuse poolest ei jää ka teised tegelased väga palju Williamile alla. Kloostris on palju erinevaid munkasid, erinevate lugudega. Mis mind kogu raamatu juures ehk kõige rohkem hämmastama pani, oli see, kui vähe maailm tegelikult muutunud on. Või siis õigemini inimene. Õnneks ei ela me enam keskajal ja nii mõnigi asi on palju edasi arenenud. Samas aga võib välja tuua ka palju paralleele "Roosi nimes" kajastatud munkade ja tänapäeva inimeste vahel. Mul on väga hea meel, et tänapäeval ei vaielda enam selle üle, kas Jeesus naeris või mitte, nii nagu raamatus seda tehti. Siiski on ju kirikus väga tihti olnud sellelaadseid vaidlusi (võtke kas või teema, kuidas peaks risti ette lööma, kas kahe või kolma sõrmega), äkki on meil tänapäeval ka kusagil mõni Jeesuse naermisega sarnane vaidlusteema, mis meid päris pointist eemale juhib? Religioon muutub, arvamused muutuvad, inimesed võiksid areneda, kuid aeg-ajalt tundub, et käivad pigem ringiratast...aga Jumal on ikka sama. On ju?

Keskaja mungad võitlesid teadmiste eest, "Roosi nime" mungad lausa surmani välja. Raamatud ja nendes peituvad teadmised, oli kogu nende elu, see, millega nad päevast-päeva tegelesid. Võiks ju arvata, et see on midagi positiivset, aga koos sellega kaotasid nad ka suure osa inimlikkusest. Mis on see, mille pärast meie oleme valmis hulluks minema (võib olla nii kaudses kui otseses tähenduses)? Teadmised tõenäoliselt enam mitte, aga see ei tähenda, et meil mammonaid ei oleks.

Aga ma ei tahtnud üldse teoloogiast või ajaloost rääkida (ausalt, ma olen mõlemas väga kehv). "Roosi nimi" on üks neist vähestest raamatutest, mida julgen praktiliselt kõigile soovitada, sest suure tõenäosusega leiate ikka midagi sellest, mida otsite, olgu selleks siis põnevus, ajalugu või huvitavad tegelased.

raamatutest

See aasta mõtlesin pidada väikest statistikat sellest, mida täpselt ma loen. Samuti on mul alati keskkooli lõpukirjandiks valmistumisest komme tsitaate üles märkida, panen ka siia kirja mõned, mis mõtteid tekitasid. Võib öelda, et mul on üpriski korralik lugemistuhing peal. Nüüd oleks paras aeg väike vahekokkuvõte teha.

1. Robert Randma "Sigaret"
Tegu on raamatuga, mida ise kindlasti ostnud ei oleks ja ega raamatukogust ka seda valiks, aga õnneks mul on selline tore töökoht, kus on päris suur raamatute valik ja päeva või öö jooksul tavaliselt ikka lugemiseks natuke aega on. Tegemist on siis noore eesti autori esikromaaniga ja ma ütleksin, et see on psühholoogiline ulmekas. Teose ideeks on hinge reisimine erinevates kehades. Kogu üldmulje jäi selliseks keskmiseks. Tundus, nagu autor püüaks olla väga uuenduslik ja kunstipärane. Seda näiab ka lausestiil, mis püüab väga ilustatud olla. Tavaliselt mind väga häirib selline wannabe diip ja kunstipärane olemine. Aga kuna see ikkagi noore inimese esimene vasikas on, katsusin sellest mööda vaadata. Ja oli täitsa loetav, kohati päris huvitav. Ei midagi erilist, aga korralik katse, proovi teinekordki, Robert.

Üks lõik ka: "Ärkasin eile pooleldi. Kõlab absurdselt, kas pole? Pooleldi ärkamine siis. Otsusta ära-oled sa ärkvel või oled sa unes või surmas või koomas või mida iganes. Tavaliselt pole kunagi üks koos teisega. Pole nii, et sa magad ja oled ärkvel või elad ja oled surnud. Kui surnud, siis läinud, kui ärkvel, siis olemas. Eile aga magasin ma nii, et silmad olid lahti, aga kõik ülejäänu magas sügavalt. Nägin kõike, mis toimus, ja suutsin oma silmi liigutada, aga see oli ka kõik. Sõnu mul ei olnud. Elu mul ei olnud- vähemalt sellist, mida katsuda saaks"

Äramärkimist mainib kindlasti ka raamatu kujundus, nii väga huvitav kaas kui ka sees olevad pildid erinevatest kehadest, milles peategelane reisis.

2. Douglas Adams "The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy"
Douglas Adams on kahtlemata väga huvitav tegelane. Lisaks raamatutele ja raadiosaadetele on ta tuntust kogunud ka aktiivse ateisti ja keskkonnakaitsjana. Tema eluvaated paistavad mingil määral ka loomingust välja, aga ei mõju seejuures solvavana, vaid pigem läbi huumoriprisma mõtlemapanevana. "The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy" on viieosalise triloogia esimene raamat. Ma ei hakka sisu tutvustama, kes huvi tunneb, võib guugeldada. Aga tegemist on päris pöörase ulmekaga. Ausalt öeldes ma ei oskakski praegu sisust ega tegelastest suurt midagi rääkida, sest tegevustik kippus kohati päris segaseks minema. Tegu on aga vägagi humoorikalt kirjutatud raamatuga.

Mõned tsitaadid: "It is an important and popular fact that things are not always what they seem. For instance, on the planet Earth, man had always assumed that he was more intelligent than dolphins because he had achived so much- the wheel, New York, wars and so on- whilst all the dolphins had ever done was muck about in the water having a good time. But conversely, the dolphins had always belived that they were far more intelligent than man- for precisely the same reasons."

"Science has achieved some wonderful things, of course, but I`d far rather be happy than right any day"
"And are you?"
"No. That`s where it all falls down, of course."
"Pity", said Arthur with sympathy. "It sounded like quite a good lifestyle otherwise."

Igatahes hea lugemine kõigile, kes naerda tahavad. Plaanis on ka ülejäänud osad ette võtta.

Aga ma rohkem ei kirjuta praegu, muidu läheb liiga pikaks. Loodetavasti jätkan lähitulevikus, sest tegelikult mulle väga meeldib raamatutest kirjutada, rääkida.