Friday, September 2, 2011

Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"


Kui eelmises postituses ütlesin, et Kafka on üks minu ammustest lemmikutest, siis Haruki Murakami on viimase aasta-paari leidudest ja väga suureks lemmikuks kujunenud, vahest üldse suurimaks. Kahjuks on Haruki Murakamit eesti keelde väga vähe tõlgitud, kõigest kolm raamatut.

Murakami stiil on alati äratuntavalt temalik, selline rahulik, aeg-ajalt natuke müstiline, samas on iga raamat erinev ja igas teoses suudab ta midagi uut öelda. "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" olevat "erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust." Miskipärast ei ole just selline kirjendus, mis mind lugema kutsuks. Kui keegi ütleb mulle "erootiline armastusromaan", siis tekib kujutlus imala naisteka ja porno segust. Loomulikult ei olnud antud raamat sugugi selline. Murakami on seksi suhtes alati väga avameelne, aga mitte rõvedalt. Ja armastuslugu oli küll, aga mitte imal. Raamatu minategelane on keskealine Hajime, kelle lapsepõlve armastuseks oli Shimamoto. Mõlemad on erinevalt teistest selle aja Jaapani keskklassi nendeealistest üksiklapsed ja saavad kiiresti lahutamatuteks sõpradeks. Nende ühine ilus aeg ei kesta aga pikalt, sest Hajime kolib teise linna ja noored kaotavad omavahel kontakti. Aga armastus jääb. Kolmekümnendates on Hajime`l naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel hetkel ilmub tema baari tuttav kogu...

Olgugi, et keskne liin on Hajime ja Shimamoto lugu, ei ole see sugugi ainus armastuslugu teoses. Tegelasi on märksa rohkem, nii minevikus kui olevikus. Minu jaoks on tegu väga ilusa ja väga valusa kirjeldusega sellest, kui oluline võib olla esimene suur armastus, kuidas inimesed võivad täiesti tahtmatult haiget teha ja kuidas vahel haavad ei paranegi täielikult. Kõlab võib-olla väga masendavalt, aga jutustus on samas ka väga ilus. Selles võib-olla peitubki Murakami võlu...jutustada kurbadest asjadest ilusasti. Ja jagada neid tundeid, millega on nii lihtne samastuda, aga nii, et lõpuks jääb siiski lootus.

Üldimulje raamatust on kindlasti hea. Tekst on voolav ja kergesti mõistetav, raamat õhuke, nii et soovitan lugeda, kaotada ei ole kindlasti midagi.



Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.

Aga tollal ei saanud ma sellest aru, et võin haavata kedagi nii rängalt, et ta sellest ei parane. Ei teadnud, et inimene võib lihtsalt oma elamisega teise inimese hävitada.


No comments:

Post a Comment